Selliste toiduainete etikette kui juurviljad, liha- või kalatooted, konservid, majonees, ketšup, margariin, magusad gaseeritud joogid jne. uurides Te näete, et peaaegu kindlasti on „Koostis“-e nimekirjas naatrium bensoaat, mida märgistatakse ka E211. Mida ta endast kujutab, millal ja milleks on ta loodud ja kui ohtlik on ta inimese tervisele? Vastused nendele ja ka muudele küsimustele leiate Te meie artiklist.

 
Naatrium bensoaadi ajalugu.

 
Bensoehappe konserveerivaid omadusi kirjeldas esmakordselt 1875.a. Ludwik Fleck (Strahlmann 1974), kes otsis asendajat tollel ajal juba kuulsale salitsüülhappele. Sama teadlane tõestas ka nende kahe happe ning karbolhappe vahelise sideme. Erinevalt salitsüülhappest ei osatud bensoehapet kuni järgmise sajandi alguseni sünteetiliselt toota suurtootmisele vajalikes kogustes (1908.a. lubas USA seda kasutada toiduainetes).

 
Milleks on siis naatrium bensoaat vajalik?

 
Naatrium bensoaat võitleb hästi mikroorganismidega: bakterite, pärmiseente ja seentega; tema maitse on vähetajutav ja tal on mõõdukalt toksiline toime. Inimorganism saab seda gaseeritud ja gaseerimata jookidest, puuviljadest ja nende mahlast, siirupitest, oliividest, soolatud toodetest ja maitseainetest. Looduslikest toodetest leidub teda õuntes, rosinates ja jõhvikates, kaneelis ja nelgis.

 
Kuidas leiab siis konservant kasutamist kosmeetilistes ja farmatseutilistes vahendites?

 
Meditsiinis kasutatakse seda röga eemaldava vahendina, harilikult kombineeritud preparaatides.

 
E211 võimalik kahjulikkus.

 
Tema kahjulikud omadused tugevnevad kombinatsioonis E102-ga (tartraziiniga – E102 - asovärvaine). E211 on lubatud kasutada SRÜ maades ja Euroopas. Euroopa maades käib momendil arutlus naatrium bensoaadi ja kunstlike värvainete kombinatsiooni kahjulikust mõjust laste intellektile ning jõustunud on soovitus pikkamööda loobuda värvainete E110, E104, E122, E129, E102 ja E124 kasutamisest.

 
E211 ja C vitamiin.

 
Suurimat ohtu kujutab enesest naatrium bensoaadi ja C vitamiini segunemine, sest tulemuseks on bensool. Aga bensool on kantserogeenne aine. On ilmselge, et kasutades seda ühendit suurel hulgal, saab meie organism tugeva hoobi, kuigi algupäraselt olid mõlemad koostisosad absoluutselt kahjutud kasutamiseks.

 
Bensool on äärmiselt kahjulik pideval kasutamisel: kui vähene lubatud doosi ületamine võib kutsuda esile lihtsalt iivelduse ja pearingluse, siis kroonilise (pideva) mürgitamise korral võib see osutuda leukeemia (verevähi) ja aneemia (vere hemoglobiini defitsiidi) põhjuseks.

 
Toidu Standardite Agentuuri (Food Standards Agensy) poolt 2007.a. avaldatud uuringutes esitati arvamus, et naatrium bensoaadi segunemine mõningate toiduvärvidega võib kutsuda esile laste hüperaktiivsuse. Tulemused ei olnud kooskõlas Agentuuri vaadetega naatrium bensoaadile ja seetõttu jätkati uuringuid.

 
Uuringu autor professor Jim Stevenson Southamptoni Ülikoolist kannab ette: „Saadud tulemus näitab, et mõningate toiduvärvide segud naatrium bensoaadiga kutsuvad lastel esile hüperaktiivsuse koos tähelepanu defitsiidi sündroomiga. Kuid laste vanemad ei pea mõtlema, et nende ainete lihtne kõrvaldamine toidulisanditest hoiab lapsed ära hüperaktiivsuse häiretest. Me peame mõistma, et sellele protsessile avaldavad mõju paljud aspektid, ometi tuleks naatrium bensoaat tarvitamisest kõrvaldada“.

 
Vastavalt Ülemaailmse Tervishoiu Organisatsiooni dokumendile (CICAD23, 2000.a.) arvukad katsed naatrium bensoaadi mõjust imetajatele, k.a. inimestele ja longituudne (pikaajaline ja korduv) katse rottidel näitasid naatrium bensoaadi suhtelist ohutust, kuigi tulevad ette allergiad (dermatiidid) ja mitteolulised kõrvalnähud, nii nagu astma ja nõgestõve ägenemiste korral.

 
Artikli autoripoolne täiendus:

 
Muidugi ei ole naatrium bensoaat kasulik aine, nii nagu igasugune konservant, kuid ilma nendeta ei oleks kosmeetiline toode võimalik. Geelilises pasta-aplikaatoris ei ole C vitamiini ja värvaineid, millistega kokkupuutel saaksid toimuda võimalikud negatiivsed reaktsioonid. Pealegi ei ületa naatrium bensoaadi kontsentratsioon tootes Euroliidus lubatud normi.

 
Selliste toiduainete etikette kui juurviljad, liha- või kalatooted, konservid, majonees, ketšup, margariin, magusad gaseeritud joogid jne. uurides Te näete, et peaaegu kindlasti on „Koostis“-e nimekirjas naatrium bensoaat, mida märgistatakse ka E211. Mida ta endast kujutab, millal ja milleks on ta loodud ja kui ohtlik on ta inimese tervisele? Vastused nendele ja ka muudele küsimustele leiate Te meie artiklist.
Naatrium bensoaadi ajalugu.
Bensoehappe konserveerivaid omadusi kirjeldas esmakordselt 1875.a. Ludwik Fleck (Strahlmann 1974), kes otsis asendajat tollel ajal juba kuulsale salitsüülhappele. Sama teadlane tõestas ka nende kahe happe ning karbolhappe vahelise sideme. Erinevalt salitsüülhappest ei osatud bensoehapet kuni järgmise sajandi alguseni sünteetiliselt toota suurtootmisele vajalikes kogustes (1908.a. lubas USA seda kasutada toiduainetes).
Milleks on siis naatrium bensoaat vajalik?
Naatrium bensoaat võitleb hästi mikroorganismidega: bakterite, pärmiseente ja seentega; tema maitse on vähetajutav ja tal on mõõdukalt toksiline toime. Inimorganism saab seda gaseeritud ja gaseerimata jookidest, puuviljadest ja nende mahlast, siirupitest, oliividest, soolatud toodetest ja maitseainetest. Looduslikest toodetest leidub teda õuntes, rosinates ja jõhvikates, kaneelis ja nelgis.
Kuidas leiab siis konservant kasutamist kosmeetilistes ja farmatseutilistes vahendites?
Meditsiinis kasutatakse seda röga eemaldava vahendina, harilikult kombineeritud preparaatides.
E211 võimalik kahjulikkus.
Tema kahjulikud omadused tugevnevad kombinatsioonis E102-ga (tartraziiniga – E102 - asovärvaine). E211 on lubatud kasutada SRÜ maades ja Euroopas. Euroopa maades käib momendil arutlus naatrium bensoaadi ja kunstlike värvainete kombinatsiooni kahjulikust mõjust laste intellektile ning jõustunud on soovitus pikkamööda loobuda värvainete E110, E104, E122, E129, E102 ja E124 kasutamisest.
E211 ja C vitamiin.
Suurimat ohtu kujutab enesest naatrium bensoaadi ja C vitamiini segunemine, sest tulemuseks on bensool. Aga bensool on kantserogeenne aine. On ilmselge, et kasutades seda ühendit suurel hulgal, saab meie organism tugeva hoobi, kuigi algupäraselt olid mõlemad koostisosad absoluutselt kahjutud kasutamiseks.
Bensool on äärmiselt kahjulik pideval kasutamisel: kui vähene lubatud doosi ületamine võib kutsuda esile lihtsalt iivelduse ja pearingluse, siis kroonilise (pideva) mürgitamise korral võib see osutuda leukeemia (verevähi) ja aneemia (vere hemoglobiini defitsiidi) põhjuseks.
Toidu Standardite Agentuuri (Food Standards Agensy) poolt 2007.a. avaldatud uuringutes esitati arvamus, et naatrium bensoaadi segunemine mõningate toiduvärvidega võib kutsuda esile laste hüperaktiivsuse. Tulemused ei olnud kooskõlas Agentuuri vaadetega naatrium bensoaadile ja seetõttu jätkati uuringuid.
Uuringu autor professor Jim Stevenson Southamptoni Ülikoolist kannab ette: „Saadud tulemus näitab, et mõningate toiduvärvide segud naatrium bensoaadiga kutsuvad lastel esile hüperaktiivsuse koos tähelepanu defitsiidi sündroomiga. Kuid laste vanemad ei pea mõtlema, et nende ainete lihtne kõrvaldamine toidulisanditest hoiab lapsed ära hüperaktiivsuse häiretest. Me peame mõistma, et sellele protsessile avaldavad mõju paljud aspektid, ometi tuleks naatrium bensoaat tarvitamisest kõrvaldada“.
Vastavalt Ülemaailmse Tervishoiu Organisatsiooni dokumendile (CICAD23, 2000.a.) arvukad katsed naatrium bensoaadi mõjust imetajatele, k.a. inimestele ja longituudne (pikaajaline ja korduv) katse rottidel näitasid naatrium bensoaadi suhtelist ohutust, kuigi tulevad ette allergiad (dermatiidid) ja mitteolulised kõrvalnähud, nii nagu astma ja nõgestõve ägenemiste korral.
Artikli autoripoolne täiendus:
Muidugi ei ole naatrium bensoaat kasulik aine, nii nagu igasugune konservant, kuid ilma nendeta ei oleks kosmeetiline toode võimalik. Geelilises pasta-aplikaatoris ei ole C vitamiini ja värvaineid, millistega kokkupuutel saaksid toimuda võimalikud negatiivsed reaktsioonid. Pealegi ei ületa naatrium bensoaadi kontsentratsioon tootes Euroliidus lubatud normi.